Esimene tragöödia on toimunud: just hetk tagasi lõhkes köögis Kristjani õlle, nüüd on kõik kohad meeldivat õllearoomi täis, mmm.. nagu päris pidu kohe.
Lõunaks läksime õkvalt Nopri manu. Ilmnnes tragöödia number KAKS - suures reisimise hoos jätsime moona maha, ent nälg oli kõigil naha va'el. Kuid siiski uudistasime muretult lehmasid ja üsna peatselt leidsime end istumas pika laua ääres, mõlema suupoolega Nopri meierei toodangut vitsutamas. Meierei omanik Tiit tutvustas meid kohalike probleemidega:
- Hiljuti ehitati Misso valda viimase peal kvaliteetharidust pakkuv kool sajale õpilasele, hetkel õpib seal ca 20 last.
- Selle kooli ülalpidamiseks kulub pool omavalitsuse rahast
- Aastas sünnib juurde keskmiselt kolm last
- Misso elanikud on enamasti pensionärid, joodikud või muidu mitteaktiivsed
Üllatavalt oli Tiidul ka olukorra parandamiseks plaan valmis:
- Misso vald ja Nopri pakuvad välja kümme töökohta
- Koos elukohaga (taluga)
- Tingimus - uusasunikel peavad olema lapsed, kellele saaks kohalikus koolis superharidust anda.
- Kõigest saab kuulda juba pühapäevases AK-s
Olime sellest plaanist väga üllatunud ja ootame põnevusega, kas see ka käiku saab.
Kõht täis, käisime korra kodus ja lätsi taadõ, ent juba mitte Noprisse, vaid valmivasse Linamuuseumisse. Natuke põnevat kohaajalugu ja pandigi meite kondid proovile. Valdav osa neiusid küürisid muuseumile annetatud nõusid, Kristjan, Tanel, Martin, Kati ja Mari-Anne asusid korrastama kahte kirstu, millest ühest leidsime 69nda aasta Rahva Hääli, nailonSUKAD ja isegi NAFTALIIINIIII! Kirstud tuli roostest ja vanast värvist puhtaks kaapida liivapaberiga (!) nii et tüüd jätkus. Vahepeal jõudis aset leida ka kolmas tragöödia - Kristjan solvus Mari-Anne peale nii kõvasti, et viskas oma liivapaberi Martinile silma. Martini silm voolas välja ja sellest sai Linamuuseumisse uus tiik.
Lõpuks said pudelid küüritud ja kirstud nii puhtad, et Kati sai sinna mõnusasti end sisse seada. Hiljem toimus Maril ja Katil väga meeldiv, gogollik, vestlus läbi kirstuseina. Järsku kadusid kõik ära, mitte ühtegi meie kahest punasest autost ei olnud Kati ja Mari-Anne ümbrõ ja Linamuuseumi asutaja Kristiina saatis nad koju mööda Nipernaadi radu(Seal filmiti Nipernaadit siis...) . Lätsimegi Tõnu Kargi jälgedes ja ikka ümisedes seda vana viit: "Ma kõnnin mööda lõpmata teeed.."... umbes sama madala häälega. Koju tulles oli laud liiga lookas Tanel ja Merit olid valmistanud rammusa õhtusöögi - kakaronid singi ja salatiga. Aga kuidas sellist üllitist ketšupita süvva? Suuga.
19.30 sõitsime Linamuuseumisse tagasi JA TEATE KES SEAL OLIII? TIIIT!!! JA TEATE MIS TA RÄÄKIS!!!!??? SEDA SAMA MILLEST MA ENNE RÄÄKISIN AGA TEATE KELLELE??? HÄRMAKATELELELEEE!!! No tegelikult oli seal Noortekoor, kes läheduses laagrit pidas, aga seal oli vähemalt VIIS HÄRMAKAT ja õhku võis noaga lõigata! Koor laulis meile veidi laule ja naasime tagasi kotta. Ja siin me nüüd olemegi. Homse päeva ootel. Tuu om vast üü, sest ilm läts pimmen välan.
